Koerakarvalõngast kootud varbaotsad

Esimese külmalaine sain kuidagi nii üle elatud, et varbad külmetama ei hakanud. Kuid nüüd tuli ikka nii suur külm, et saabastesse oli uusi varbaotsi vaja. Eelmised pidasid tervelt kümme aastat vastu, kuigi lõpus vajasid juba tublisti parandamist. Aga sain järjekordse tõestuse, et omakedratud lõng peab ikka väga hästi vastu.

Seega, mõeldud - tehtud. Ühel päeval mõtlesin kududa ja otsisin lõngajäägid kokku, järgmisel hommikul olid juba varbad soojas - pisike, kuid vajalik töö 😊

Lõng: peenike koerakarvalõng, kulu ümmarguselt 20 g

Vardad: 2 mm

Lõngajääke tundub olevat isegi nii palju, et võiks endale ka kätised kududa. Arvuti taga kuluksid need käte soojendamiseks marjaks ära.

Olen ka nii kaugele jõudnud, et jupike esikukardinat on juba heegeldatud. See võtab muidugi aega, aga näis, millal valmis saab. Alustasin seda päris mitu korda. Ei sobinud üks ega teine niit, sest tahtsin kergemalt läbi ajada ja jämedama heegelnõelaga heegeldada. Aga lõpuks otsustasin ikka vana hea Snežinka kasuks ja üle pika aja võtsin peenikese nr 1,0 heegelnõela.

Kardin tasapisi tuleb, paar motiivi juba heegeldatud.

Koerakarvalõngast käpikud

No kui juba jõuluajast hoog sees ja sooviti ka koerakarvast käpikuid, siis lasin ühe jutiga edasi. Aasta algas ketramisega, millele oli jäänud juba pikk vahe.

Siinkohal jagan huvitavat juhtumit. Möödunud aasta alguses nägin linnas ühel naisterahval käes minu kootud käpikuid - neid pole mul minule tundmatutele inimestele palju läinud. Alguses silmanurgast tabasin, et need kindad peavad olema koerakarvast ja värvi kombinatsioon tuli kuidagi tuttav ette. Väikese detektiivitöö tulemusel selgus, et oligi nii 😀 Ja nüüd leidis nende käpikute õnnelik omanik taas tee minu juurde uue tellimusega. Lisaks sain ka praeguseks kuueaastastest käpikutest pildi teha, et oleks näha, kuidas need kandmisega muutuvad.

Lõnga sai esialgu väga täpselt, ausalt öeldes liigagi täpselt, ja pöialde jaoks tuli seda natuke juurde kedrata ning ka pöidlad ringi kududa, sest alguses tulid need natuke kitsavõitu. Teisel korral levinud õpetuse järgi pöidlaava külgedelt üles võetud silmi enam ei kahandanud, vaid jätsin alles. Alati ei saa õpetust järgida, vaid tuleb lähtuda konkreetsest tööst ja materjalist.

Edasi kõnelevad juba pildid ning alustan siis käpikutest enne ja praegu.

Käpikud on kootud 2016. aasta detsembris,

nii et vanust sai just kuus aastat täis.

Armastusega hoitud ja kantud.

Lõngadesse sai lisaks lambavillale samojeedi koera karv.

Ühele andis tooni leonbergeri mixi, teisele Tiibeti mastifi karv.

Esimest oli paar grammi üle 60 grammi,

teist paar grammi alla 60 grammi.

Lõnga jämedus: 1 g ~ 2,1 m

50% Shetlandi kammvilla, 50% samojeedi koera karva

ja lisatooniks leonbergeri mixi karv.

50% Shetlandi kammvilla, 50% samojeedi koera karva

ja lisatooniks Tiibeti mastifi karv.

Nendel kinnastel on koerakarv juba natuke nina lambavilla seest välja pistnud,

sest soonikut harutasin ja see aitas asjale pisut kaasa.

Kindad kudusin 2 mm varrastega.

No ja lõpetuseks... Telliti veel ühed papud ja need tulid nii nunnud, et lihtsalt pidin neist pildi tegema.

Pisikeste sokkide jõulud

Kudumine on jäänud mul praegu harvaks tegevuseks. Aga no lastele ikka jõuan midagi nikerdada - tore, kui asi kiiresti valmis saab. Umbes nii, et üks osa "Visa hinge" ja sokid 😉

Tuli meie pere ringi üks väike ilmakodanik juurde ja siinses kliimas peavad jalad ikka soojas olema. Nii kudusingi juba oma traditsioonilised papud. Kuid kuna papud said pisut suured, siis kudusin ka ühed natuke väiksemad sokid. Need said aga tõuke naabri pojapojale tellitud sokkidest, kus kasutasin enda jaoks tehnikaid, mida muidu pole kasutanud. Kanna kudusin lühendatud ridadega (lühendatud read olid siiski mulle tuttavad), varbaotsa lõpetasin aga nõelaga ja see võte hakkas mulle küll väga meeldima.

Õpetused otsisin YouTube'ist. Lühendatud ridadega kanna puhul leidsin kaks varianti (mina kasutasin esimest): short row heel osa1 ja osa 2 ning veel üks variant. Varbaotsa tehnika on Kitchener Stitch.

Papude kudumise õpetus on pärit isetegija.netist.

Vardad: 2 mm

Lõng: lane cervinia CAPINERA (50 g / 150 m)

Vardad: 2 mm

Lõng: lane cervinia CAPINERA (50g / 150 m)

Lõin varrastele 40 silmust ja kudusin 7 cm 2/2 sooniku.

Siis edasi parempidine kude ja kahandasin kohe esimesel real igal vardal 2 silmust, nii et kokku jäi 32 silmust. Kudusin kaks rida, siis tegin augurea paelte jaoks, edasi veel kaks rida ja siis hakkasin kuduma kanda.

Kui vajalik pöiapikkus oli käes, kahandasin silmused külgedelt, nii et igale vardale jäi 4 silmust. Need panin kahele vardale (kummalegi 8) ja lõpetasin varbaotsa eespool viidatud Kitchener Stitchiga.

Vardad: 2,5 mm

Lõng: tundmatu

Varrastele lõin 32 silmust (8 silmust vardal)

Eeskujuks anti juba olemasolevad sokid.

Varbaots lõpetatud Kitchener Stitchiga.

Kuna kude ei olnud väga tugev,

ei hakanudki paelte jaoks auke kuduma,

vaid põimisin need lihtsalt ühest reast läbi.

Müts ja lihtsad kätised

Kuna vennanaisele meeldis müts, mille endale kudusin, siis on nüüdseks temagi uue mütsi omanik. Mütsi kudusin sama mustriga, kuid kuna lõng oli teine, siis kasutasin peenemaid vardaid ja seetõttu tuli ka rohkem silmuseid.

Muide tänapäeval on mulle täiesti arusaamatu see, mille järgi küll varraste soovitusi antakse. Praeguse lõnga puhul oli varraste soovitus 4,5 mm (19 silmust - 10 cm). Kudusin lõngaproovi 2,5 mm varrastega ja tulemus sama (19 silmust - 10 cm). Vanasti õpetati varraste valimist lõnga järgi nii, et torka vardaga paberisse auk ja kui lõng sellest parajalt läbi läheb, ongi varras paras. Mõne dekoratiivset sorti lõnga puhul ei pruugi see muidugi kehtida, kuid tavalise villase lõnga puhul peaks see ikka niimoodi olema.

Lõng: ROWAN hemp tweed

Vardad: 2,5 mm, silmuseid 112

Lõngakulu: 2 50 g tokki

Samuti sai vennanaine ammu soovitud koerakarvalõngast kätised. Ta kasutab neid arvutiga töötamisel. Kuna see tundus väärt mõttena, siis panin ka ennast kätiste soovijaks kirja, sest talvel kipuvad käed arvutiga töötades külmetama.

Kootud müts ja papud

Juba pikka aega ihkasin endale tutimütsi, kuid nagu tihtipeale juhtub, lõnga osta on lihtne, aga kudumiseni jõuad teinekord alles mõne aasta pärast. Nii juhtus ka mu mütsilõngaga. Nüüd on siiski tutimüts lõpuks valmis ja mina väga rahul.

Mustri nuputasin ise, aga küllap on seda juba varemgi kasutatud, sest tegu lihtsa parempidise ja pahempidise koega: kaks parempidi ja kaks pahempidi soonik ning iga viie rea tagant üks rida pahempidi. Tuti tegin tutivalmistajaga ja see käis tõesti lihtsalt!

Pildil on modelliks mu vennanaine.

Lõng: Bergere de France IRLAND

Vardad: 3 mm, silmuseid 92

Lõngakulu: 2 50 g tokki (natuke jäi üle ka)

Papud kudusin värskelt isaks saanud naabripoisi pojale. Muster on pärit isetegija.net käsitööfoorumi mustrikogust ja selle järgi olen kudunud juba nii mõnegi paari papusid. Lõnga leidsin oma varudest ja vardad olid 2 mm.

 

Pitsilise säärega sokid

Kahekordsel lõngal on keerd šveitsi valge lambakoera karva ja keerd Shetlandi lamba kammvilla. Sokid on kootud jalale nr 40.
Lõng: 1 g ~ 3,2 m
Lõngakulu: 65 g
Vardad: 2 mm (vardal 12 silmust)

Ja veel tavalised lahkema hoidmisega sokid nr 38 jalale sama koostisega, kuid natuke jämedamast lõngast.
Lõng: 1 g ~ 2,3 m
Lõngakulu: ca 67 g
Vardad: 2,25 mm (vardal 13 silmust)

Randmesoojendajad ehk kätised

Taas ühed koerakarvalõngast randmesoojendajad ehk kätised, pikemad, pealt pitsilised ja pisikeste pärlitega. Lõng tuli seekord päris peenike (1g ~ 3,8 m) ja ikka lambavill pooleks koerakarvaga.

Vardad: 1,5 mm (vardal 13 silmust)
Lõngakulu: ~ 40 g
Muster: oma kombineeritud, abiks mustriraamat Burda Grosses Strickmusterheft

Peenike vokilõng: keerd kammitud lambavilla (bluefaced leicester) ja keerd samojeedi koera karva.

Koerakarvalõngast

Koerakarva olen kedranud nüüdseks juba kümne aasta kanti. Olen püsima jäänud selle juurde, et üks paremaid on kahekordne lõng, milles keerd koerakarva ja keerd lambavilla. Niimoodi on koerakarva ja lambavilla suhe kenasti pooleks ning kandes muutub ese ühtlaselt karvaseks. Koerakarvast on hea kedrata ka peenike ühekordne lõng, mida saab siis pärast koos tavalise villa- või miks ka mitte sünteetilise lõngaga kududa.
Kui koerakarvast hoolikalt aluskarv välja sorteerida, saab imepehme lõnga ning kui kandmisel koerakarv lambavillast oma otsakesed välja pistab, muutub ese suisa siidjaks. Kahjuks iga koera karva alati kedrata ei saa kas siis karva lühiduse tõttu või lihtsalt sellepärast, et karv karm ja toode jääb kare. Aga üldiselt peaks sobima mis tahes pikakarvalise koera karv, kuigi olen kedranud ka lühemat karva, kui koeraomanikul on soov just oma koera karvast lõnga saada.
Koerakarvast lõng on pehme, see võib leevendada liigesevalusid (peab ikka ise uskuma ka) ja on väga soe.
Ketramise vastu tekkis huvi tänu oma koerale, vana-inglise lambakoerale, kes andis karva nagu lammas villa :) Kuna toona ei leidnud ketrajat, tuli endal see töö selgeks õppida. Alguses tegin lõnga kedervarrega, kuid huvi kasvades soetasin ka voki, mida aeg-ajalt vuristan.
Pikema jutu lõpetuseks ikka mõni pilt ka. Rohkem pilte näeb aga mu Nagi albumis.

Tema mind ketramise juurde viis.

 

Samojeedi koera karvaga lõng.

 

Vana-inglise lambakoera karvaga lõng.

 

Koerakarvasegulõngast sokid.

 

Jälle peamiselt samojeedi koera karvaga lõng.

Leonbergeri karvaga lõngast kaelus pärast mõningat kandmist.

Samojeedi karvaga lõngast randmesoojendajad.

Vana-inglise lambakoera karvaga käpikud, mis juba karvaseks kantud.

 

Randmesoojendajad.

 

 

 

Kootud linikud

On neidki elu jooksul üksjagu kootud. Põnev on neid sellepärast teha, et korralikku lõpptulemust näed alles pärast lina venitamist. Enamasti on materjaliks olnud tavaline heegelniit 'Snežinka' ja 2,5 mm vardad.
Mõni näide ka.