Koerakarvalõngast

Koerakarva olen kedranud nüüdseks juba kümne aasta kanti. Olen püsima jäänud selle juurde, et üks paremaid on kahekordne lõng, milles keerd koerakarva ja keerd lambavilla. Niimoodi on koerakarva ja lambavilla suhe kenasti pooleks ning kandes muutub ese ühtlaselt karvaseks. Koerakarvast on hea kedrata ka peenike ühekordne lõng, mida saab siis pärast koos tavalise villa- või miks ka mitte sünteetilise lõngaga kududa.
Kui koerakarvast hoolikalt aluskarv välja sorteerida, saab imepehme lõnga ning kui kandmisel koerakarv lambavillast oma otsakesed välja pistab, muutub ese suisa siidjaks. Kahjuks iga koera karva alati kedrata ei saa kas siis karva lühiduse tõttu või lihtsalt sellepärast, et karv karm ja toode jääb kare. Aga üldiselt peaks sobima mis tahes pikakarvalise koera karv, kuigi olen kedranud ka lühemat karva, kui koeraomanikul on soov just oma koera karvast lõnga saada.
Koerakarvast lõng on pehme, see võib leevendada liigesevalusid (peab ikka ise uskuma ka) ja on väga soe.
Ketramise vastu tekkis huvi tänu oma koerale, vana-inglise lambakoerale, kes andis karva nagu lammas villa :) Kuna toona ei leidnud ketrajat, tuli endal see töö selgeks õppida. Alguses tegin lõnga kedervarrega, kuid huvi kasvades soetasin ka voki, mida aeg-ajalt vuristan.
Pikema jutu lõpetuseks ikka mõni pilt ka. Rohkem pilte näeb aga mu Nagi albumis.

Tema mind ketramise juurde viis.

 

Samojeedi koera karvaga lõng.

 

Vana-inglise lambakoera karvaga lõng.

 

Koerakarvasegulõngast sokid.

 

Jälle peamiselt samojeedi koera karvaga lõng.

Leonbergeri karvaga lõngast kaelus pärast mõningat kandmist.

Samojeedi karvaga lõngast randmesoojendajad.

Vana-inglise lambakoera karvaga käpikud, mis juba karvaseks kantud.

 

Randmesoojendajad.