Linane linik

Taas möödusid aastalõpu pühad näputöö tähe all - kuidagi vaikne ja sobiv aeg selleks. Ning ikka läks linik kingituseks.

Muster: ajakiri "Diana Deckhen" Nr. 65

Materjal: linane niit

Heegelnõel: 1,5 mm

Läbimõõt: 68 cm

Köögikardina algus

Panen märgi maha. Pärast remonti on kaks väiksemat kardinat heegeldatud ja nüüd lõpuks jaanuaris alustasin kõige suuremat. No väga tahaks selle muude tööde kõrvalt ikka sel aastal valmis saada, aga eks näis. Kardin tuleb osadest, mille peab pärast kokku heegeldama, ja tänu sellele on natuke lihtsam heegeldada, ei ole kogu aeg suurt tööd süles.

Praegu alles üks siil valmis ja teine pooleli.

Kassikarv annab tööle tugevust juurde 😏

Pajakindad

Vanad armsad pajakindad olid muutunud nii viledaks ja auklikuks, et nende asendamisest polnud enam pääsu. Mõistagi tahtsin ju täpselt samasuguseid, kuid võta näpust, samasuguseid polnud kusagilt saada. Kui triibukangaga pajakindaid veel leiab, siis sisu on neil liiga õhuke (ühe ostsin ja läks kohe taaskasutusse) või kahtlane (võib käe külge sulada, nagu sõbrannal juhtus). Teisalt tegumoed ei sobi, kipuvad olema hirmus suured ja pikad. Ühesõnaga, kui maa külmand ja kärss kärnas, siis tuli endal tegutseda.

Aga kuna ammu polnud õmmelnud, siis ei läinud kõik väga libedalt. Soetasin puuvillase triibukanga ja sisu osas otsustasin villase vatiini kasuks. Proovisin ka enne õmblemist järele, kas ikka kannatab rasket ja kuuma malmpotti tõsta. Jah, kannatas kenasti.

Seejärel uurisin YouTube'ist õpetusvideoid (otsing oven mitt) - lihtne asi, kuid tegemisviise mitu. Otsustasin õmmelda pealisriide ja vatiini kokku ning voodri eraldi, sest teinekord on küpsetamisel käed jahused ja siis on hea vooder kindast väljapoole tõmmata ning puhtaks kloppida. Käeavale ma kanti ei tahtnud, vaid kavatsesin selle pealisriidega vormistada. Oma arust jätsin piisava varu, ent seda jäi siiski väheks, et kahekordselt sissepoole keerata. Õppetund: ei tasu kangaga koonerdada. Õnneks leidsin varudest jupi diagonaalkanti, mis sobis nii pikkuselt kui ka värvilt. Selle külge õmblemisega pusisin ka korralikult, sest ava oli üsna kitsas. Vandumist kostis üle maja, kui arvasin, et kant lõpuks küljes, aga tegelikult oli pärast kümmet pistet alumine niit otsa saanud.

Kuid tulemusega olen rahul ja kindad mahuvad ka meesterahvale kätte 👍

Uute pajakinnaste otsingu ajal muutusid vanad üha närusemaks.

Nende järgi joonistasin uute jaoks lõike.

Lõikele märkisin asjad, mis edaspidi ei ununeks.

1. Välja lõigates võib õmblusvaru jätta natuke rohkem kui pool sentimeetrit. Mugavam õmmelda, sest vatiin on üsna paks. Pärast võib õmblusvaru kitsamaks lõigata. Ja kui tahtmine käeava pealisriidega vormistada, võib varu julgemalt jätta.

2. Pöida sisenurk õmble kandiliselt ja pärast lõika õmblusvarusse kaartele väikesed sälgud, et õmblusvaru ei hakkaks pärast kinda ümber pööramist kiskuma.

Mina olen rahul ja loodan,

et needki kindad peavad kaua vastu.

Mõõdud: üldpikkus 27 cm,

laius ülevaltpoolt pöialt 12 cm,

altpoolt pöialt 13 cm.

NB Pealisriide, vatiini ja voodri võib õmmelda ka kõik eraldi nagu siin või kõik koos, nagu õpetatud selles blogis.

Kui pole vana pajakinnast, mille järgi lõige joonistada, siis peab paika reegel, et pane käsi paberile ja joonista selle järgi kinnas, pannes käele ümberringi 3 cm juurde.

Heegeldatud lumehelbed ja mõni idee jõulukaunistusteks

Olid mul heegeldatud lumehelbed, ent juba paar aastat on need müstiliselt kusagile kadunud. Seega tuli heegeldada uued. Võtsin kaua hoogu, kuid nüüd on need lõpuks valmis ja ka kaunistusteks vormistatud.

Oma fotoalbumist leidsin veel mõne idee jõululisteks isetegemisteks.

Lumehelbed heegeldasin Novita kalalankast (6-säikeinen), heegelnõel 1,25 mm ja läbimõõduks neil 10-13 cm. Mustrid pärit ajakirjadest Anna Burda 1988/12 ja Decoratives Häkeln Sonderheft Weihnachten.

Lumehelbed ühendasin lihtsalt heegelniidiga.

Mullu polnud heegeldamiseks veel mahti ja

nii rippusid kardinapuu küljes enamasti käbid.

Tore on teha ise kuusekäbidest kaunistused,

värvides need lihtsalt kullavärviga üle.

Kinnised käbid lähevad soojas kohas seistes üsna kiiresti lahti.

Käbidest saab teha lauale lihtsaid kompositsioone...

... või täita nendega suuri klaase või kausse.

Ning käbidele niit külge ja riputa, kuhu süda lustib.

Käbid tuledeketiga.

Lihtne kunstpärg, millele lisasin ise värvitud männikäbid,

kõrreliste tutid ja paelad.

Väike taaskasutus: praegu müüakse palju küünlaid klaasides.

Aga need saab ju pärast korralikult ära pesta, neile oma suva järgi

midagi peale maalida ning kasutada neid teeküünlahoidjatena. 

Linikutest kardin

Seni, kuni pole aega alustada uue kardina heegeldamist, ei saanud ometi kardinapuud tühjaks jätta. Kui avastasin kapist seisma jäänud väikesed kohaalusteks heegeldatud linikud, siis otsustasingi need lihtsalt reastikku üles riputada. On ju olemas motiividest vabaheegeldamine, mille tulemusena sünnivad toredad teosed. Aga miks mitte motiive vabalt üksteise kõrvale riputada. Tõenäoliselt pole idee uudne, kuid teinekord aitab hädast välja 😉

Heegeldatud kardin

Läks natuke aega, aga kardin on nüüd lõpuks valmis. Ega saa ju kiirustada, kui ei saa mustrit pähe õppida ja pead iga rea mustrit kogu aeg hoolega jälgima. Tegin tasapisi mõni rida päevas. Loomulikult tuli ka seda ette, et pidin korda paar päeva töö üles harutama, kuid visadus viib sihile. Ning nagu juba varem öeldud, kardina heegeldasin heegelniidist "Snežinka". Mina olen rahul 😊

Muster: ajakiri "Robótki Reczne", 1995 nr 7

Materjalikulu: 110 g

Heegelnõel: 1,0 mm

Kardina mõõdud: 110 x 46 cm

Koerakarvalõngast kootud varbaotsad

Esimese külmalaine sain kuidagi nii üle elatud, et varbad külmetama ei hakanud. Kuid nüüd tuli ikka nii suur külm, et saabastesse oli uusi varbaotsi vaja. Eelmised pidasid tervelt kümme aastat vastu, kuigi lõpus vajasid juba tublisti parandamist. Aga sain järjekordse tõestuse, et omakedratud lõng peab ikka väga hästi vastu.

Seega, mõeldud - tehtud. Ühel päeval mõtlesin kududa ja otsisin lõngajäägid kokku, järgmisel hommikul olid juba varbad soojas - pisike, kuid vajalik töö 😊

Lõng: peenike koerakarvalõng, kulu ümmarguselt 20 g

Vardad: 2 mm

Lõngajääke tundub olevat isegi nii palju, et võiks endale ka kätised kududa. Arvuti taga kuluksid need käte soojendamiseks marjaks ära.

Olen ka nii kaugele jõudnud, et jupike esikukardinat on juba heegeldatud. See võtab muidugi aega, aga näis, millal valmis saab. Alustasin seda päris mitu korda. Ei sobinud üks ega teine niit, sest tahtsin kergemalt läbi ajada ja jämedama heegelnõelaga heegeldada. Aga lõpuks otsustasin ikka vana hea Snežinka kasuks ja üle pika aja võtsin peenikese nr 1,0 heegelnõela.

Kardin tasapisi tuleb, paar motiivi juba heegeldatud.

Väike heegeldatud kardin

Väike näpuharjutus enne suuremaid. Pärast remonti vajavad kolm akent uut rüüd ja esimesel, tualettruumi aknal ongi kardin ees.

Muster on pärit ajakirjast Robotki Reczne nr 7, 1995. Ülaserva mustrit kohendasin nii, et saaksin kardinapuu sellest läbi põimida. Kardin tuli umbkaudu suurusega 42 x 46 cm ning mitte väga tihe. Kuna mõõtu ja mustrit pidin omavahel klapitama, siis valisin pisut jämedama heegelnõela.

Heegelniit: Snežinka

Heegelnõel: 1,25 mm

Ülaserva heegeldasin suuremate aukudega rea,

millest oleks hea kardinapuu läbi põimida.

Kardinapuuks on väike metallvarras.

Kardin sai mitte väga tihe,

kuid piisavalt varjav.

Koerakarvalõngast käpikud

No kui juba jõuluajast hoog sees ja sooviti ka koerakarvast käpikuid, siis lasin ühe jutiga edasi. Aasta algas ketramisega, millele oli jäänud juba pikk vahe.

Siinkohal jagan huvitavat juhtumit. Möödunud aasta alguses nägin linnas ühel naisterahval käes minu kootud käpikuid - neid pole mul minule tundmatutele inimestele palju läinud. Alguses silmanurgast tabasin, et need kindad peavad olema koerakarvast ja värvi kombinatsioon tuli kuidagi tuttav ette. Väikese detektiivitöö tulemusel selgus, et oligi nii 😀 Ja nüüd leidis nende käpikute õnnelik omanik taas tee minu juurde uue tellimusega. Lisaks sain ka praeguseks kuueaastastest käpikutest pildi teha, et oleks näha, kuidas need kandmisega muutuvad.

Lõnga sai esialgu väga täpselt, ausalt öeldes liigagi täpselt, ja pöialde jaoks tuli seda natuke juurde kedrata ning ka pöidlad ringi kududa, sest alguses tulid need natuke kitsavõitu. Teisel korral levinud õpetuse järgi pöidlaava külgedelt üles võetud silmi enam ei kahandanud, vaid jätsin alles. Alati ei saa õpetust järgida, vaid tuleb lähtuda konkreetsest tööst ja materjalist.

Edasi kõnelevad juba pildid ning alustan siis käpikutest enne ja praegu.

Käpikud on kootud 2016. aasta detsembris,

nii et vanust sai just kuus aastat täis.

Armastusega hoitud ja kantud.

Lõngadesse sai lisaks lambavillale samojeedi koera karv.

Ühele andis tooni leonbergeri mixi, teisele Tiibeti mastifi karv.

Esimest oli paar grammi üle 60 grammi,

teist paar grammi alla 60 grammi.

Lõnga jämedus: 1 g ~ 2,1 m

50% Shetlandi kammvilla, 50% samojeedi koera karva

ja lisatooniks leonbergeri mixi karv.

50% Shetlandi kammvilla, 50% samojeedi koera karva

ja lisatooniks Tiibeti mastifi karv.

Nendel kinnastel on koerakarv juba natuke nina lambavilla seest välja pistnud,

sest soonikut harutasin ja see aitas asjale pisut kaasa.

Kindad kudusin 2 mm varrastega.

No ja lõpetuseks... Telliti veel ühed papud ja need tulid nii nunnud, et lihtsalt pidin neist pildi tegema.

Pisikeste sokkide jõulud

Kudumine on jäänud mul praegu harvaks tegevuseks. Aga no lastele ikka jõuan midagi nikerdada - tore, kui asi kiiresti valmis saab. Umbes nii, et üks osa "Visa hinge" ja sokid 😉

Tuli meie pere ringi üks väike ilmakodanik juurde ja siinses kliimas peavad jalad ikka soojas olema. Nii kudusingi juba oma traditsioonilised papud. Kuid kuna papud said pisut suured, siis kudusin ka ühed natuke väiksemad sokid. Need said aga tõuke naabri pojapojale tellitud sokkidest, kus kasutasin enda jaoks tehnikaid, mida muidu pole kasutanud. Kanna kudusin lühendatud ridadega (lühendatud read olid siiski mulle tuttavad), varbaotsa lõpetasin aga nõelaga ja see võte hakkas mulle küll väga meeldima.

Õpetused otsisin YouTube'ist. Lühendatud ridadega kanna puhul leidsin kaks varianti (mina kasutasin esimest): short row heel osa1 ja osa 2 ning veel üks variant. Varbaotsa tehnika on Kitchener Stitch.

Papude kudumise õpetus on pärit isetegija.netist.

Vardad: 2 mm

Lõng: lane cervinia CAPINERA (50 g / 150 m)

Vardad: 2 mm

Lõng: lane cervinia CAPINERA (50g / 150 m)

Lõin varrastele 40 silmust ja kudusin 7 cm 2/2 sooniku.

Siis edasi parempidine kude ja kahandasin kohe esimesel real igal vardal 2 silmust, nii et kokku jäi 32 silmust. Kudusin kaks rida, siis tegin augurea paelte jaoks, edasi veel kaks rida ja siis hakkasin kuduma kanda.

Kui vajalik pöiapikkus oli käes, kahandasin silmused külgedelt, nii et igale vardale jäi 4 silmust. Need panin kahele vardale (kummalegi 8) ja lõpetasin varbaotsa eespool viidatud Kitchener Stitchiga.

Vardad: 2,5 mm

Lõng: tundmatu

Varrastele lõin 32 silmust (8 silmust vardal)

Eeskujuks anti juba olemasolevad sokid.

Varbaots lõpetatud Kitchener Stitchiga.

Kuna kude ei olnud väga tugev,

ei hakanudki paelte jaoks auke kuduma,

vaid põimisin need lihtsalt ühest reast läbi.